1508

Kontaktläätsede ajalugu algab!

Leonardo da Vinci märkis oma 1508. aastal ilmunud kirjutises „Codex of the Eye“, et kui pista pea veega täidetud klaaskaussi, paraneb nägemine märgatavalt. Seda aastat loetakse ka kontaktläätsede idee algusaastaks. Kuigi da Vinci katsetuste eesmärk ei olnud kontaktläätse loomine, vaid silma kohanemisvõime muutumise jälgimine, konstrueeris ta ka ühe klaasläätse, millel oli küljel suur lehter läätse sisse vee valamiseks. Oma ebapraktilisuse tõttu see idee muidugi tuult tiibadesse ei saanud ja silma ees seda keegi kandma ei hakanud.

1633

Pisut enam kui 100 aastat hiljem pakkus Prantsuse matemaatik René Descartes välja vaid õige pisut praktilisema lahenduse: veega täidetud toru otsas olev lääts, mille sai silma sarvkestale panna. Kuid kuna see konstruktsioon ei lasknud inimesel silma pilgutada ega püsinud sarvkestal ka paigas, vajus seegi kontaktläätse idee unustusehõlma

1801

Inglise teadlane Thomas Young arendas Descartes’i ideed pisut edasi ja tegi endale läätsed oma silma järgi, kasutades vaha ja vett. Vaha oli tal vaja selleks, et kinnitada lääts oma silma külge. Siit edasi liigub kontaktläätsede ajalugu juba palju kiiremini.

1823

Inglise astronoom Sir John Herschel leidis, et kontaktläätseks kasutatavat klaasi tuleks lihvida nii, et see istuks sarvkestal võimalikult tihedalt ja mugavalt. Tema hinnangul pidi saama iga patsiendi silmast teha spetsiaalse vormi ja iga patsient sai endale läätsed nö rätsepatööna. Selleks, et klaaslääts silma ei vigastaks, pakkus ta välja, et sarvkesta ja läätse vahele tuleks panna midagi geeljat – näiteks mingit loomade eritatavat ainet.

1887

Koos tehnoloogia arenguga muutus idee kontaktläätsedest järjest küpsemaks. Klaasipuhumise ja läätsede lihvimise oskused ning teadmised inimese anatoomiast olid jõudnud sinnamaani, et inimese silma kumerust osati täpselt järele teha. Kuna sarvkest on väga tundlik, siis oli vaja anesteesiat, et patsiendi silmast täpset vormi saaks võtta (moodsa anesteesia algusajaks võib pidada sajandi keskpaika). Saksa-Šveitsi oftalmoloog Adolf Gaston Eugen Frick konstrueeris kontaktläätse, mille sai toetada sarvkesta ümbritsevale vähem tundlikumale koele. Kõigepealt katsetas ta seda lahendust jänestel, seejärel iseendal ja seejärel grupi vabatahtlike peal. Tõsi, selle läätse läbimõõt oli 1,8-2 cm ja seda sai kanda vaid mõni tund korraga. Klaas on ju raske ega lase õhku läbi, mistõttu ei olnud sellised läätsed silmas mugavad ning pidevalt oli vaja silma niisutada. Lisaks kujutas selline klaasitükk endast tõsist ohtu, kui see silmas katki läks. 1888. avaldas Frick oma järeldused teadustöös pealkirjaga „Contactbrille“.

1936

Ilmavalgust nägi esimene plastikust (selleks oli metakrülaat) ja klaasist kontaktlääts, mille valmistas William Finbloom. Ka see kontaktlääts kattis veel peaaegu tervet skleerat ning seda oli võimalik kanda ainult lühikest aega. Kuid vaid 3 aastat hiljem lõi Ungari optometrist István Györffy esimese 100% plastikust kontaktläätse.

1948

Kontaktläätsede ajalugu astub edasi suure sammu – see on kaasaegse kontaktläätse sünniaasta, seda paljuski tänu õnnelikule juhusele.
Kevin Touhy lihvis parasjagu ühte pea tervet skleerat katvat kontaktläätse, kui see purunes ja talle jäi sõrmede vahele vaid nii suur kettake, mis kattis täpselt silma sarvkesta. Touhy otsustas seda asjandust oma silmas proovida ja etskae: lääts püsis paigal, silma oli võimalik mugavalt liigutada ja pilgutada. Väiksem lääts tähendas ka seda, et silma loomulik „niisutussüsteem“ töötas veidi paremini ning ning pidevat lisaniisutust ei olnud vaja. Selliseid läätsi oli võimalik silmas hoida kuni 16 tundi. Siiski olid läätsed sel ajal veel siiski haprad, purunesid tihti ja maksid palju. Seetõttu pakuti läätsekandjatele võimalust oma läätsed kindlustada.

1960 – 1970

Lavale astuvad hüdrogeelläätsed.
Eelmise aastakümne lõpul arendasid Otto Wichterle ja Drahoslav Lim välja plastiku, mida tunneme hüdrogeelina. Need läätsed olid tänu suurele veesisaldusele pehmemad, painduvamad ja seega silmas palju mugavamad. Kuid suure veesisalduse tõttu oli neid raske käsitseda ja nägemiskvaliteet jäi kehvemapoolseks.

1964. aasta oktoobris kandis tolleaegne USA president Lyndon B. Johnson esimese presidendina avalikkuse ees kontaktläätsi!

Sel perioodil tegeldakse palju ka GPL (gas permeable lenses) ehk siis kõvade läätsede arendamisega. Seda tüüpi läätsed on meil Eestis jäänud peaaegu tundmatuks.
1971 jõuavad USAs müügile pehmed hüdrogeelläätsed. Just tänu sellele kasvas läätsekandjate arv plahvatuslikult – uued läätsed olid mugavad, hapnikku läbilaskvad ja juba palju odavamad.

1981

Esimesed pideva kandmisajaga läätsed jõuavad klientideni

1987

Ühepäevased läätsed laiendavad läätsevalikut.
Hügieenilised, mugavad kanda ja kasutada, on need jäänud paljude läätsekandjate lemmikuks.

1998

Silikoonhüdrogeelläätsede sünniaasta.
Läbi silikoonhüdrogeelmaterjalist läätsede jõuab silmani peaaegu sama palju hapnikku, kui ilma läätseta silmani. Need läätsed sobivad ka pikemaajaliseks kandmiseks, kuna lisaks on kasutatud niisutavat töötlust, mis ei lase silma pinnal kuivada